Asjaõiguse Olemus Ja Põhimõtted

Asjaõigus koos võlaõigusega moodustab varaõiguse tuuma. Mõlemad õigusvaldkonnad reguleerivad isikute (õiguse subjektide) suhteid varasse (õiguse objektidesse). Võlaõigus reguleerib kohustusi varaliste käsutuste tegemiseks, asjaõigus aga vara valitsemist, kasutamist ja ülekandmist teistele isikutele. Vahet nende kahe õiguse vahel tehti juba Rooma õiguses.
Ühiskonnas, kus lähtutakse eraomandist, on vaja reguleerida, millised asjad kellelegi kuuluvad ja millised on isikute õigused asjadele. Asjaõigus sisaldabki reegleid, mis määravad ainelise vara valitsemise inimeste poolt. Sellise käsitlusena mõistame me asjaõigust objektiivses tähenduses, st õigusnormide kogumit. Subjektiivse asjaõiguse all mõistetakse aga õiguslikku seisundit, mis konkreetsel isikul on konkreetse asja suhtes. Subjektiivse asjaõiguse eriliseks tunnuseks on tema absoluutsus, mis tähendab seda, et see õigus on suunatud kõikide kolmandate isikute vastu ning igaüks peab subjektiivset asjaõigust aktsepteerima.
Reeglina tagab eraõigus ning selle sees ka asjaõigus, eraisiku ja tema omandi puutumatuse ja vabaduse. Samas ei saa ükski vabadus olla absoluutselt piiramatu. Seoses sellega sisalduvad asjaõiguses omaniku õiguste kõrval ka tema kohustused ja omandi piirangud. Siin kohal peab märkima, et suurem osa piiranguid sisaldub hoopiski avalikus õiguses riigi poolt kehtestatud kitsenduste näol. Asjaõigused ei pea tooma kasu ainult omanikule, vaid teenima ka üldiseid huve.
Asjaõigus sisaldub peamiselt Asjaõigusseaduses, kuid selle kõrval sisaldub materiaalset asjaõigust ka teistes seadustes, milledest olulisemad on Asjaõigusseaduse rakendamise seadus, Korteriomandiseadus, Tsiviilseadustiku üldosa seadus ja Kinnistusraamatuseadus.
Asjaõigusseadus sätestab asjaõigused, milledeks on omand (omandiõigus) ja piiratud asjaõigused: servituudid, reaalkoormatised, hoonestusõigus, ostueesõigus ja pandiõigus. Omand on täielik asjaõigus, st omand on isiku täielik õiguslik võim asja üle. Omanikul on õigus asja